Kirjutan teile ühe loo, mis alati naeru näole toob kui meelde tuleb. Asjaosalisel sel hetkel kindlasti nii naljakas polnud, ta oli nimelt maruvihane.
Kuna muruniidukite hooaeg on just alanud, siis lugu on seotud muru niitmisega. Juhtus see minu tädimehega, täitsa päriselt.

Ühel ilusal ja päikeselisel suvepäeval tuli jälle ette võtta see tüütu tegevus, nagu ta seda ise nimetas – muru niitmine. Krunt oli suur ja seal kasvas lisaks lopsakale rohule veel muidki taimi, erinevad puud ja põõsad, kuhu tavalise muruniidukiga hästi ligi ei pääse. Seetõttu oli kasutuses ka trimmer. Läbi küla lookleva jõe kaldal olid mitmed majapidamised ja päris palju naabreid. Antud loos ristuvadki nende teed, meile kui lugejatele juba naljakal moel.

Niisiis oli naabritel väga suur, must ja hirmus sõbralik koer nimega Aadu. Me ikka naersime, et Aadu annab vasika mõõdu välja. Aadu oli aktiivne ja tegus koer, kes igal hommikul tegi külale ringi peale ja külastas kõiki naabreid. Ja nii ta käis oma koeraasja ajades ja nuhkides terve krundi läbi, märgistas oma piirkonda ning justkui mööda minnes kergendas oma keha ühe põõsa alla.
Ja kui onu oma trimmeriga sama põõsa alla jõudis ja sellest hunnikust sellega üle käis…. Võite ainult ette kujutada mis juhtus?!
Silmapilkselt oli ta üleni kaunistatud koera väljaheidetega, trimmer pihustas selle kenasti kõik laiali ka. Kuna tal prillid juhtusid ees olema, siis silmad olidki ainus puhas koht tema kehal.
Tiiiiina, kisas ta täiest kõrist. Tädi jooksis sellise hullumeelse hüüatuse peale kohale ning tardus soolasambaks. Koheselt ei tulnud tal ühtki sõna suust ja ma ei imesta ka. Kirumist oli aga veel pikka aega ja kaugele kuulda.
Vot mida kõike võib töö käigus juhtuda, aga nagu öeldakse“ tegijal juhtub nii mõndagi“.

Selle looga kuulutan muruniidukite hooaja avatuks! Õnneks tavalise niidukiga päris nii juhtuda ei saa ja laste omaga ammugi mitte.