Ühel ilusal suvepäeval, kui ilm oli ilus, päike paistis ja vihma värskus meelitas puudelt kõige imelisemad lõhnad õhku ning meie meeltesse, olid lapsed õue mängima läinud. Tavaline suvepäev aastaid tagasi, kui mu vanaema veel elus oli ja Eesti uuestivõidetud vabadus polnud esimest aastakümmetki täis saanud. Päev nagu tavaliselt väikelinnas, lastel turvaline mängida ning majade ümber ringi joosta. Isegi liiklus oli hõre, mitte selline närviline nagu tänapäeval.

Olin sel momendil kahe tütre ema – vanem selline tavaliselt keskmine, rahumeelne tüdruk, natuke tehniliste huvidega aga noorem oli selgelt Mina, jäärapäine, enesekindel ja ustepaugutaja. Ühel hetkel avastasime, et noorem, meie 5a iseteadlik preili, on kadunud oma tavapärasest keskkonnast maja ümber.
 
Käisime majade ümber otsimas, ei kusagil. Jutud hakkasid levima ning otsima tulid ka naabrid ja kohalik rahvas.
Mõne aja pärast puhkes juba väike paanika. Üks vanaema ehmus nii, et helistas politseisse.
Mõne aja pärast tuligi politsei, kes võttis suurema õe kaasa ning sõideti natuke ringi ning vaadati ka natuke kaugemalt. Kõik otsisid, aga last ei ole mitte kusagil!

Ja siis ühel hetkel ilmub preili koos sõbrannaga ühest kõrvalmaja trepikojast välja, ise nii rõõmsas tujus.
Kuna politsei juba otsimas oli siis eks otsustati ka laps koju, vanemateni toimetada. Politsei pani tüdruku autosse aga sellest sattus laps segadusse. Enda arust ei ole tema mitte midagi valesti teinud ja sel ajal teati, et politsei siiski rohkem “pätte” ja kurjategijaid sõidutas- vähemalt lapsel oli selline arvamus.
Ja siis lõi see enesekindel iseloom koheselt välja ning tüdruk pani kisama „ma ei taha vangi minna”!
Läks veidi aega, enne kui laps sai maha rahustatud. Eks see oli ka väike õppetund, et kui sõbranna poole minna, tuleb ikka emmele enne teada anda.