Minu laps on suur liblikafänn. Juba lasteaias imetles ta erinevaid putukaid, püüdis liblikaid, mesilasi, põrnikaid ja muidugi ka ämblikke.
Ta ei teinud neile kunagi liiga, ainult imetles. Mina isiklikult kardan ämblikke ja kui juhtun mõne isendiga kokku, on alati hea kui keegi julgeb selle tegelase kätte võtta ja välja toimetada.
Niisiis liblikad, nendel oli eriline koht tema südames ja nii sündis ühine otsus kinkida poisile sünnipäevaks üks ilus ja suur troopiline liblikas, õigemini liblika nukk.
Mõeldud ja tehtud.
Ja nüüd läks huvitavaks. Üritasime oma koju luua võimalikult palju tema loomulikku elukeskkonda ehk siis palju niiskust ja troopilised taimed.
Antud liblikas elutseb vihmametsades Mehhikost kuni Amazonaseni, Lõuna-Ameerikas ning tema ametlik nimetus on Caligo telamonius mamnon.
Kui tavaliselt on liblikad lihtsalt ilusat värvi ja mõne mustriga, siis see liblikas on erinev.
Tema tiibadel on äge silmamuster, mis näeb välja nagu paljude kiskjate silmad. See aitab neil põgeneda potentsiaalsete kiskjate, näiteks sisalike või konnade eest.
Niisiis, sättisime nuku ühe taime külge rippuma. Nukk ei tohi olla horisontaalasendis, sest kui liblikas koorub, siis ei saa ta oma tiibasid korralikult sirutada.
Kui tiivad jäävad kortsu, ei saa liblikas lennata. Nüüd algas jälgimine. Nuku peale sai suunatud kaamera, mis oli pandud salvestama.
Muidugi käisid kõik seda mõne aja tagant jälgimas, aga ei midagi. Hakkasime juba kahtlustama, et nukk on ära kuivanud ja liblikat ei tulegi.
Siis ühel hommikul läksin unise peaga vaatama ning keerasin juba otsa ümber, kui nägin silmanurgast midagi huvitavat. See oli meie liblikas!
Täies hiilguses, suur ja imeilusate tiibadega. Väljasirutatud tiibadega 18cm!
Kui kaunis võib üks elusolend olla! Teda võis lihtsalt istudes tunde vaadata, nii imeline! Poiss oli nii õnnelik ja tagantjärgi võiks öelda, et see oli vist parim sünnipäevakink!
Kuna tegemist oli ööliblikaga, muutus ta õhtu saabudes aktiivsemaks. Lendas toas ringi ja vahepeal tuli ja istus sulle lihtsalt õlale.
Ükskord kui poiss istus arvutis, lendas meie sõber talle õlale ja hakkas liibu liigutama-kokku ja lahti, millega kaasnes imelik sahin.
Selgus, et lapse juuksed jäid tema tiibade vahele, aga see ei häirinud kumbagi.
MANGOFÄNN
Meie liblikas oli täielik mangofänn. Muidugi maiustas ta ka apelsinimahlaga, aga mitte nii meelsasti.
Aru saime sellest, et kui ta mangot sõi, siis hakkas ta tiibu liigutama ja seda iga kord.
Ühegi teise toiduga ta seda ei teinud. Kui oma lemmikut jälgid, hakkad teda mõistma.
Liblikate eluiga on suhteliselt lühike, umbes nädal. Selle liblika maksimaalne eluiga on 3 kuud ja seda siis ideaaltingimustes.
Meil ikka ei õnnestu kahjuks nii palju niiskust toas hoida, kui tema jaoks vajalik oleks.
Meie sõber elas 1 kuu. Selle ajaga puges ta kõigi meie südametesse ja siiani vaatame pilte suure heldusega.
