See on tõestisündinud lugu palju aastaid tagasi, kui ise veel teismeline olin. Praegu meenutan seda kõike kerge muigega,
selline mõnus nostalgia.
Vanaema oli minu elus väga tähtis inimene. Minu isa suri, kui olin alles 6 aastane ning vanaema üritas seda igati kompenseerida,
olles nii toetav vanem kui sõbranna. Sain temaga peaaegu kõigest rääkida ning alati oli tema oma nõuannete ja elutarkusega olemas.
Tema aga ei olnud selline tüüpiline vanaema, kes küpsetas hõrgutisi ja kudus sokki. Vastupidi, köögis sai ta lihtsalt hakkama, ei midagi enamat.
Tavaliselt vanaemadest rääkides meenutavad kõik tema suurepäraseid hõrgutisi.
Minu vanaema seevastu oli väga hea õmbleja ja raamatupidaja ning kõige lahkem ja südamlikum inimene keda tean!
Paljud naabrid käisid tema juures oma muresid kurtmas ning arutamas. Lisaks eelnevale oli tal olemas hea huumorisoon
ja igati nooruslik hoiak.
Veel 70 a mängis ta meiega kulli ja hüppas üle diivani. Vot selline vanaema.
Niisiis oli vanaemal suur kolmetoaline korter ning viibisin päris palju tema juures. Võiks vist öelda, et vanaema kasvataski mind.
Tol ajal nagu mäletate või teate mobiilside puudus ja parimal juhul oli kodudes lauatelefon. Meil oli.
Niisiis, tirises ühel hetkel telefon. Kuna vanaema oli lähemal, jõudis tema enne telefoni juurde. Aset leidis järgnev dialoog.
„ Hallo“!
Teiselt poolt toru vastati
„Tsau vanamutt, mis teed?“
Vanaema oli hämmingus ja küsis imestunult
„Misasja?“
Nüüdseks sai helistaja ka aru, et midagi on valesti. Mitte ükski laps ei söandaks rääkida selliselt täiskasvanuga. See ei olnud võimalik.
Mõne aja pärast peale helistaja selgitusi, sai vanaema lõpuks aru, et see kõne polnud üldse temale mõeldud,
vaid helistajaks oli minu pinginaaber,
kes arvas, et räägib minuga. Kui see selgeks sai, ei olnud ta üldse pahane, vaid saime koos naerda, meie kõik kolm

Ühel ilusal ja päikeselisel suvepäeval tuli jälle ette võtta see tüütu tegevus, nagu ta seda ise nimetas – muru niitmine. Krunt oli suur ja seal kasvas lisaks lopsakale rohule veel muidki taimi, erinevad puud ja põõsad, kuhu tavalise muruniidukiga hästi ligi ei pääse. Seetõttu oli kasutuses ka trimmer. Läbi küla lookleva jõe kaldal olid mitmed majapidamised ja päris palju naabreid. Antud loos ristuvadki nende teed, meile kui lugejatele juba naljakal moel.

Niisiis oli naabritel väga suur, must ja hirmus sõbralik koer nimega Aadu. Me ikka naersime, et Aadu annab vasika mõõdu välja. Aadu oli aktiivne ja tegus koer, kes igal hommikul tegi külale ringi peale ja külastas kõiki naabreid. Ja nii ta käis oma koeraasja ajades ja nuhkides terve krundi läbi, märgistas oma piirkonda ning justkui mööda minnes kergendas oma keha ühe põõsa alla.
Ja kui onu oma trimmeriga sama põõsa alla jõudis ja sellest hunnikust sellega üle käis…. Võite ainult ette kujutada mis juhtus?!
Silmapilkselt oli ta üleni kaunistatud koera väljaheidetega, trimmer pihustas selle kenasti kõik laiali ka. Kuna tal prillid juhtusid ees olema, siis silmad olidki ainus puhas koht tema kehal.
Tiiiiina, kisas ta täiest kõrist. Tädi jooksis sellise hullumeelse hüüatuse peale kohale ning tardus soolasambaks. Koheselt ei tulnud tal ühtki sõna suust ja ma ei imesta ka. Kirumist oli aga veel pikka aega ja kaugele kuulda.
Vot mida kõike võib töö käigus juhtuda, aga nagu öeldakse“ tegijal juhtub nii mõndagi“.

Selle looga kuulutan muruniidukite hooaja avatuks! Õnneks tavalise niidukiga päris nii juhtuda ei saa ja laste omaga ammugi mitte.